Midagi oli vaja ette võtta. Kohe!

Lihtsalt lahtiselt riiulile oma väärtuslikku vara nagunii paigutada ei saaks, tolmu koguks ja ilus poleks ka. Osa noodimaterjalist ka ajahambast puretud. Äkki kõik väikeseformaadilised raamatud kokku panna? Aga riiulil nad nagunii püsti ei püsi. Ja tahaks ikka, et pillilood oleks pillilugudega ja regilaulud regilauludega koos.

Leidsin kaubandusest kenad kaanega pappkarbid (jah, need ei ole kahjuks küll arhiivipüsivad). Karbid aga osutusid küllaltki suurteks, raske tõsta ja raske midagi ülest leida. Leidsin kodupoe ukse juurest kenasid väiksemaid karpe, mille kenasti tapeediga üle kleepisin.

Paigutasin oma vara kastidesse lapiti ja liigiti. Süsteem kasti kaupa sai järgmine: regilaulud ja rahvapärimus, rahvamuusika pillilood, rahvalike laulude laulikud, muud laulikud nootidega ja ilma, Soome jt põhjamaade rahvamuusika, partituurid, käsikirjalised noodivihikud, CDd ja DVDd, arhiiv (tänukirjad jms sarnane kraam). A4 formaadis rahvamuusika noodid ja laulusõnad.

Kastid said oma järjenumbri. Ülevaate saamiseks tegin tavalise tekstifaili, kuhu siis kastides leiduv kirjaldatud sai: pealkiri, aasta, koostaja või autor jm vajalik info. Igasse kasti sai ka väljatrükitud sisukirjeldus, aga selgus, et otsing failist on kordades kiirem – kui tead, juba, mida täpselt tahad.

Aga kuidas ma tean, millises raamatus vajalik pillilugu või laul olemas on? Appi tuleb raamatukogude e-kataloog ESTER , kus suur osa noote ja helisalvestusi on kirjeldatud nii, et nad on leitavad ka pealkirja või autori järgi (raamatukoguhoidjad nimetavad seda analüütiliseks kirjeldamiseks 🙂). Näiteks kui mul on vaja  “Kuupaiste serenaadi” nooti, annab pealkirjaotsing teavikute nimekirja, kust leiab selle laulu. Laulikute täiskirjetes on sageli ka muud olulist infot – autor, algusfraas ja ka laulu järjenumber. Allpool näide raamatu “Rahvalaulik III” täiskirjest.

“Rahvalaulik III” on mu isiklikus kogus olemas ja sain vajaliku kähku kätte. Süsteem töötab, “Kuupaiste serenaadi” noodi leidmiseks koos kataloogiotsinguga kulus vähem kui 5 minutit! Ehk pisut oli abiks ka see, et olen e-kataloogi igapäevane kasutaja ning infootsingus kibe käsi 🙂

Ja kui kunagi sobiva kapi soetan, tead, sellise uhke klaasustega vitriinkapi, siis tõstan oma muusikavaranduse nendesamade karpidega lihtsalt kappi 🙂

Read more at Kapp ja Kaust

Ema hoole alla võivad olla usaldatud varasemate põlvede mälestused. Miks mitte ka fotod ja märkmikud, vanad ristimiskleidid, titetekid ja rahvarõivad. Teeserviisid ja rüiuvaibad. Lood – nendest samadest esemetest ja inimestest. Lootustest ja rõõmudest, traumadest ja kaotustest. Ema hoole all võib olla kõike, mida on varem peetud tarvilikuks järeltulevatele põlvedele edasi anda.

Ema on kui kohtumispunkt eelmiste ja tulevaste põlvede vahel.

Uuringutes on sedalaadi tegevusi käsitletud osakesena nähtamatutest, koduse elu korraldamisega (Jezierska jt 2024) seotud ülesannetest. Erinevaid koduse eluga seotud vaimseid ülesandeid on tegelikult veel väga palju (Robertson jt 2019). Nii võib naljaga pooleks öelda, et oma pere mälestuste eest hoolitsemine ise on üks nähtamatu töö nähtamatus maailmas. Nähtamatu ruudus!

Huvitav on aga, et kui tegemist on nii nähtamatu tööga, siis miks emad üldse kõige selle nähtamatuga tegelevad? Kuidas nemad märkavad seda teha? Tuleb see kuidagi iseenesest? Geenidest? Kasvatusest?

Väidetavalt on emad olnud ajalooliselt perekondlike mälestuste eest hoolitsejad. Nende hooleks on olnud sündijate vastuvõtmine ja surijate ärasaatmine, tähtpäevade tähistamine, pereliikmete eest hoolitsemine ning sotsiaalsete sidemete hoidmine. Nii oldigi tegevuse käigus paratamatult kursis küsimustega kes, kus, millal, kuidas ja miks.

Kuitahes muutunud ei ole tänapäevaks meie ühiskonna- või perekorraldus: paljud nendest ülesannetest on tänaseni peredes emade kanda. Nii kipub ka perekondlike mälestuste kogumine ja korrastamine jääma sageli emade tööks – isegi kui mõlemad vanemad jäädvustavad erinevaid hetki tegelikult üpris agaralt.

Muide, siin on tegelikult hästi suur vahe: kas klõpsida igapäevaselt nutitelefoniga pilte teha – või pöörata tähelepanu sellelegi, et fotod saaksid sorteeritud ja neist paremik pikemaks ajaks korralikult arhiveeritud.

Mõeldes ema kui perekondliku “kroonikakirjutaja” rollile lisame mõned väikesed ideed emadepäeva tähistamiseks:

• Kui emad on tihti need, kes hetki jäädvustades kaamera taha jäävad – miks mitte teha oma emaga koos ühe lustaka selfi?
• Mõeldes sellele, kui väsitav ja tüütu võib vahel tunduda fotode korrastamine – vahest võiks korraldada emaga koos hubased “fototalgud”? Ka tunnikesega jõuab mõndagi ära teha!
• Kui ema on siit ilmast juba lahkunud – vahest võiks puhuda tolmu tema fotoalbumidelt ning heita pilk mõnele hetkele, mil ta naeris ning oli nii õnnelik? Ja viibida nii veel korra selles ilusas hetkes.
• Või miks mitte ka mõelda, kuidas toetada ema perekondlike mälestuste haldamisel aastaringselt?

Rahulikku emadepäeva!

Lugemist ja viiteid:

• Jezierska, I. M., Sepper, M.-L., Kletter, T., Toim, K., Laurimäe, M., Raihhelgauz, M., Pall, K. (2024). Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind? Tallinn: Mõttekoda Praxis.
• Robertson, L. G., Anderson, T. L., Hall, M. E. L., & Kim, C. L. (2019). Mothers and mental labor: A phenomenological focus group study of family-related thinking work. Psychology of Women Quarterly, 43(2), 184–200.

Read more at Kapp ja Kaust