Meie kogemused Kapis ja Kaustas ei ole pelgalt erialased, vaid oleme küsimusega “aga mis nendest joonistustest saab?” kokku puutunud ka lapsevanematena. Olgu selleks joonistused, meisterdatud raamatud või mõned muud taiesed – nii paljudel neist on oma väärtus ja tähendus. Need on südamlikud mälestused lähemast või kaugemast ajast, mil laps oli veel väike. Samuti tead vanemana, missugust vaeva laps selle joonistusega nägi. Võib-olla tuli sul mõne taiese puhul teda veidi isegi aidata 😉

Hiljem, kui lapsed ei ole enam väikesed, tekib uus küsimus: mis saab nendest asjadest, kui ta kodunt välja kolib? Kas hellitad neid oma kodus või paned talle kaasa? Kas ta väärtustaks neid nii nagu sina vanemana, või on need tema jaoks lihtsalt pahn? Aga kui ta on veel nii noor ja tema elamine nii väike, kuhu tal neid vanu pilte või puutöötunnis valminud autosid üldse panna on?

Katrin peab tunnistama, et süstemaatiliselt ta oma laste joonistusi ja muud sarnast kogunud ei ole. Ajad olid kiired ja siis ei tundunud see nii olulisena. Õnneks on enamus alles ja nüüd, kui Katrin oma laste pärandit tasapisi üle vaatama ja sorteerima on asunud, hakkab ta tajuma nende mälestuste tõelist väärtust. 

Hiireraamat, mille poja emmele vanema õe abil kirjutas, joonistas ja kokku köitis, pühendusega ja puha. Mõnda aega kompositsiooni erialal õppinud tütre originaalloomingu noodipatakad. Sünnipäevapildid, laual morss, kohustulik kartulisalat viineritega ja vahukoore-maasikatort. Katrini laste lapsepõlvemaitsed? Ning koolitunnistused, päevikud, vihikud, kaustikud ja konspektid, kuhu põhiteksti vahele ja äärtesse pisipilte sikerdatud – rakette ja autosid, lilli, ballikleite ja abstraktseid mustriribasid. 

Ja mitte ainult laste lapsepõlvemälestused. Mälestuste virnas oli ka Katrini ema kõige esimene raamat, K. E. Söödi „Lastelaulud“  aastast 1949. Raamatuga käib kaasas oma lugu. Aastal 1949, kui Katrini ema oli 10-aastane, tuli Võrumaa külla rändkaupmees, kes müütas raamatuid. Isa ostis kolmele õele igale ühe raamatu. Pärast sõda oli neil kodus väga vähe raamatuid, ka sünnipäevi tollal ei peetud, nii et raamatuost ja kinkimine olid suursündmuseks. Katrini ema ei mäleta enam, kas kaupmees ka midagi muud müügiks pakkus ja mis võisid olla need raamatud, mis õdedele osteti. Temale oli see ainus oma raamat palju aastaid ja ta räägib, et luges seda ikka jälle ja vaatas pilte. Luuletused on tal meeles siiamaani.

Krista on alles jätnud laste üksikuid töövihikuid algklassidest: neis on näha esimesed konarlikud kirjutused ja veidi muhelema panevad joonistused. Elu on näidanud, et neid on ka aastakümnete pärast olnud vahva ise vaadata või väiksematele lastele näidata. Muuseas on tal alles ka enda kooliaegsed tunnistused. Eelmise sajandi lõpust!

Õppejõuna on Krista ettevaatlik: mõnd (töö)vihikut keerulisemaks osutunud ainetest on ta lasknud suurematel lastel üle suve säilitada. Neist saab uuel õppeaastal abi vahepeal ununenud teadmiste meelde tuletamisel. Uuel kevadel on ta koos lastega kogunenud töövihikuid jälle üle vaadanud ning ülearused paberikonteinerisse viinud.

Eraldi mapis on tal laste joonistused, kusjuures paar kõige lahedamat tööd on ta raaminud ning hoiab neid siiani kunstiteostena seinal. Tulevikus plaanib ta soetada pesamuna jaoks pildiraami, milles saab joonistusi kerge vaevaga aeg-ajalt vahetada.

Krista plaan on oma täiskasvanud järeltulijate kooliaegsetest mälestustest mõnda aega alles hoida pigem minimalistlik, kuid sisukas kogu. Midagi sellist, mis lapsi endid ka kõnetaks. Seejärel, kui lastel oma elukorraldus enam-vähem paika loksunud, saab nende koolimälestused juba kaasa anda. Kui võimalik, siis pigem füüsilisel kujul, sest digitaalsel kujul jäävad need lihtsalt kusagile pilve või välisele kõvakettale ja unustatakse hoopis.

Siia panime kirja lihtsalt meie endi kui emadest infoprofessionaalide vaated ja valikud. Kui sul on omi kogemusi või ideid, oled teretulnud neid kommentaaris jagama!

Read more at Kapp ja Kaust

Ema hoole alla võivad olla usaldatud varasemate põlvede mälestused. Miks mitte ka fotod ja märkmikud, vanad ristimiskleidid, titetekid ja rahvarõivad. Teeserviisid ja rüiuvaibad. Lood – nendest samadest esemetest ja inimestest. Lootustest ja rõõmudest, traumadest ja kaotustest. Ema hoole all võib olla kõike, mida on varem peetud tarvilikuks järeltulevatele põlvedele edasi anda.

Ema on kui kohtumispunkt eelmiste ja tulevaste põlvede vahel.

Uuringutes on sedalaadi tegevusi käsitletud osakesena nähtamatutest, koduse elu korraldamisega (Jezierska jt 2024) seotud ülesannetest. Erinevaid koduse eluga seotud vaimseid ülesandeid on tegelikult veel väga palju (Robertson jt 2019). Nii võib naljaga pooleks öelda, et oma pere mälestuste eest hoolitsemine ise on üks nähtamatu töö nähtamatus maailmas. Nähtamatu ruudus!

Huvitav on aga, et kui tegemist on nii nähtamatu tööga, siis miks emad üldse kõige selle nähtamatuga tegelevad? Kuidas nemad märkavad seda teha? Tuleb see kuidagi iseenesest? Geenidest? Kasvatusest?

Väidetavalt on emad olnud ajalooliselt perekondlike mälestuste eest hoolitsejad. Nende hooleks on olnud sündijate vastuvõtmine ja surijate ärasaatmine, tähtpäevade tähistamine, pereliikmete eest hoolitsemine ning sotsiaalsete sidemete hoidmine. Nii oldigi tegevuse käigus paratamatult kursis küsimustega kes, kus, millal, kuidas ja miks.

Kuitahes muutunud ei ole tänapäevaks meie ühiskonna- või perekorraldus: paljud nendest ülesannetest on tänaseni peredes emade kanda. Nii kipub ka perekondlike mälestuste kogumine ja korrastamine jääma sageli emade tööks – isegi kui mõlemad vanemad jäädvustavad erinevaid hetki tegelikult üpris agaralt.

Muide, siin on tegelikult hästi suur vahe: kas klõpsida igapäevaselt nutitelefoniga pilte teha – või pöörata tähelepanu sellelegi, et fotod saaksid sorteeritud ja neist paremik pikemaks ajaks korralikult arhiveeritud.

Mõeldes ema kui perekondliku “kroonikakirjutaja” rollile lisame mõned väikesed ideed emadepäeva tähistamiseks:

• Kui emad on tihti need, kes hetki jäädvustades kaamera taha jäävad – miks mitte teha oma emaga koos ühe lustaka selfi?
• Mõeldes sellele, kui väsitav ja tüütu võib vahel tunduda fotode korrastamine – vahest võiks korraldada emaga koos hubased “fototalgud”? Ka tunnikesega jõuab mõndagi ära teha!
• Kui ema on siit ilmast juba lahkunud – vahest võiks puhuda tolmu tema fotoalbumidelt ning heita pilk mõnele hetkele, mil ta naeris ning oli nii õnnelik? Ja viibida nii veel korra selles ilusas hetkes.
• Või miks mitte ka mõelda, kuidas toetada ema perekondlike mälestuste haldamisel aastaringselt?

Rahulikku emadepäeva!

Lugemist ja viiteid:

• Jezierska, I. M., Sepper, M.-L., Kletter, T., Toim, K., Laurimäe, M., Raihhelgauz, M., Pall, K. (2024). Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind? Tallinn: Mõttekoda Praxis.
• Robertson, L. G., Anderson, T. L., Hall, M. E. L., & Kim, C. L. (2019). Mothers and mental labor: A phenomenological focus group study of family-related thinking work. Psychology of Women Quarterly, 43(2), 184–200.

Read more at Kapp ja Kaust

Korrastamine ei ole ainult riiulite sättimine või failide ümber tõstmine. Sageli puudutab see hoopis seda, kuidas me suhestume oma mälestuste, töö ja ajaga.

Mõnikord on selle taga lihtsalt info üleküllus. Mõnikord väsimus. Mõnikord tunne, et ei tea, kust alustada.

„Lood ja mõtted“ on koht, kus proovime neid hetki korraks kinni püüda. Mitte selleks, et anda valmis vastuseid, vaid et mõtestada ja jagada seda, mida ise oleme näinud ja kogenud.

Kirjutame siia harva, aga ausalt.
Kui mõni mõte jääb sinuga ka pärast lugemist, on see juba piisav.

Read more at Kapp ja Kaust