Ema

Ema pildistab oma lapsi. Jagab hetki teiste lähedastega. Ta paneb kirja mudilaste naljakad ütlused. Jäädvustab uhkelt laste lõpetamised ja uued algused. Teab: kes, kus, millal, kuidas ja miks. Ühesõnaga tundub, et ta teab vist kõike.

Ema hoole alla võivad olla usaldatud varasemate põlvede mälestused. Miks mitte ka fotod ja märkmikud, vanad ristimiskleidid, titetekid ja rahvarõivad. Teeserviisid ja rüiuvaibad. Lood – nendest samadest esemetest ja inimestest. Lootustest ja rõõmudest, traumadest ja kaotustest. Ema hoole all võib olla kõike, mida on varem peetud tarvilikuks järeltulevatele põlvedele edasi anda.

Ema on kui kohtumispunkt eelmiste ja tulevaste põlvede vahel.

Uuringutes on sedalaadi tegevusi käsitletud osakesena nähtamatutest, koduse elu korraldamisega (Jezierska jt 2024) seotud ülesannetest. Erinevaid koduse eluga seotud vaimseid ülesandeid on tegelikult veel väga palju (Robertson jt 2019). Nii võib naljaga pooleks öelda, et oma pere mälestuste eest hoolitsemine ise on üks nähtamatu töö nähtamatus maailmas. Nähtamatu ruudus!

Huvitav on aga, et kui tegemist on nii nähtamatu tööga, siis miks emad üldse kõige selle nähtamatuga tegelevad? Kuidas nemad märkavad seda teha? Tuleb see kuidagi iseenesest? Geenidest? Kasvatusest?

Väidetavalt on emad olnud ajalooliselt perekondlike mälestuste eest hoolitsejad. Nende hooleks on olnud sündijate vastuvõtmine ja surijate ärasaatmine, tähtpäevade tähistamine, pereliikmete eest hoolitsemine ning sotsiaalsete sidemete hoidmine. Nii oldigi tegevuse käigus paratamatult kursis küsimustega kes, kus, millal, kuidas ja miks.

Kuitahes muutunud ei ole tänapäevaks meie ühiskonna- või perekorraldus: paljud nendest ülesannetest on tänaseni peredes emade kanda. Nii kipub ka perekondlike mälestuste kogumine ja korrastamine jääma sageli emade tööks – isegi kui mõlemad vanemad jäädvustavad erinevaid hetki tegelikult üpris agaralt.

Muide, siin on tegelikult hästi suur vahe: kas klõpsida igapäevaselt nutitelefoniga pilte teha – või pöörata tähelepanu sellelegi, et fotod saaksid sorteeritud ja neist paremik pikemaks ajaks korralikult arhiveeritud.

Mõeldes ema kui perekondliku “kroonikakirjutaja” rollile lisame mõned väikesed ideed emadepäeva tähistamiseks:

• Kui emad on tihti need, kes hetki jäädvustades kaamera taha jäävad – miks mitte teha oma emaga koos ühe lustaka selfi?
• Mõeldes sellele, kui väsitav ja tüütu võib vahel tunduda fotode korrastamine – vahest võiks korraldada emaga koos hubased “fototalgud”? Ka tunnikesega jõuab mõndagi ära teha!
• Kui ema on siit ilmast juba lahkunud – vahest võiks puhuda tolmu tema fotoalbumidelt ning heita pilk mõnele hetkele, mil ta naeris ning oli nii õnnelik? Ja viibida nii veel korra selles ilusas hetkes.
• Või miks mitte ka mõelda, kuidas toetada ema perekondlike mälestuste haldamisel aastaringselt?

Rahulikku emadepäeva!

Lugemist ja viiteid:

• Jezierska, I. M., Sepper, M.-L., Kletter, T., Toim, K., Laurimäe, M., Raihhelgauz, M., Pall, K. (2024). Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind? Tallinn: Mõttekoda Praxis.
• Robertson, L. G., Anderson, T. L., Hall, M. E. L., & Kim, C. L. (2019). Mothers and mental labor: A phenomenological focus group study of family-related thinking work. Psychology of Women Quarterly, 43(2), 184–200.